Sa haihtud, kaod mu elust,
Purustades kõik mille kord lõid
Ma vaikselt taastun sellest valust.
Mida mu ellu kaasa tõid.
Pole tahtnud haiget saada,
sind vaid armastada.
Minust järgi jäänud varemed,
pisarad kui vihma sademed . . .
***
Neid tundeid minu sees,
on raske sõnadesse panna,
oli kord aeg kui sees mul kõik kees,
kuid neid tundeid ma enam kaasas ei kanna.
Mu sees on tundeid tuhandeid,
neid teada kunagi ei saa sa.
Nende peatamiseks pole mul vahendeid,
lahkudes võtsid sa need kaasa.
Meil oli lõpmatuseni häid aegu,
kuid nüüd on need jäänud minevikku,
ei mäletada taha neid praegu,
suuname oma pilgud tulevikku.
Tänan sind kõige eest, mida mulle anda suutsid,
sinu süda kuulub nüüd teisele õnnelikkule,
mu maailma sa paremaks muutsid,
ja nüüd ma proovin mõelda tulevikule.
Tulevikule, kus pole sind kaisus hoidmas mind.
***
Kui kala armastab lindu, saab sellest juurde vaid indu.
sest teab, et on hoos, ta sellest kui ei saa olla koos.
Imelik ütleb mõni, et nii teeb keegi endale.
Kuid armastusest ei taha ta minna eemale.
Kuigi teab, et haiget saab ta,
ei suuda ilma temata päeva läbi saata.
Miski pole elus kerge,
ega maailm must-valgelt selge.
Pigem saada haiget, kui teha haiget.
Pigem tunda midagi, kui mitte-midagi.
Pigem armastada ja olla mitte-koos,
kui mitte-armastada ja olla koos.
Vahel segab elu musta sisse ka valget,
et me näeksime halvas ka midagi helget.
***
Kas tead, keda vihkan kõige rohkem siin maailmas?
Sind, minevikku mustaks maalimas!
Sest sa õpetasid mind armastama, kuid mitte unustama.
Sest sa olid nii hea, et ma ei unusta sind nii pea.
Sest sa panid mind naerma, aga jätsid nutma.
Sest vaid sinuga koos, tuhmub tuhatoos.
Nüüd mu ees, süttinud suitsud tuha sees.
Ja kurvaks muutus meel, sel lõpmata teel,
kus polnud sind mu kõrval, kes sosistaks kõrva.
Sa mu maailma muutsid, ja mind uskuma panna suutsid.
Et õnn pole kadunud kuhugi ja selle leidmisse usugi.
Nüüd olen kadunud, pisarad piiskadena alla sadanud.
Alguses armastasin sind, nüüd kalliks on muutund see hind.
Sellest järgi jäi vaid vaev, lõpmatu kurbuse ja valu kaev.
***
Sõprus on kalleim vara, seepärast ma seda kõigile ei jaga.
Kord hommikul vara, ma ajasin aasal liblikat taga.
Sa tulid ja istusid maha ja liblikas tuli sinu selja taha.
Sa ütlesid, et tuleb vaikselt oodata ja asju kaugelt vaadata.
Sest ainult kaugusest saad aru selle asja väärtusest.
Sõprus õpetab paljut, isegi kui ei räägita valjult.
Sõprust ei saa vaadata, seda saab tundma õppida.
Ainult sõber teab, kas oled olnud halb või hea..
***
Sinu juures on nii hea, et ma valvama ei pea.
Võin tunda end mugavalt,
ja su kõrval magada sügavalt.
Sest tean, et sa valvad mu und,
iga päev ja iga tund.
Kuigi minevik mind heidutab,
ja eemale su juurest peibutab.
Ei suuda ma sind jätta, siia üksinda hätta.
Koos oleme kogenud nii palju,
et võitmatud oleme kui kalju.
Ükskõik mida keegi ka ei ütleks,
ei tea nad meie olukorda.
Ükskõik mida keegi ka ei mõtleks.
saab meil kõik korda!
Me võime tülitseda ja minna lahku,
samas võidutseda ja leppida kähku.
Sinu juurde tulen ikka ja jälle,
meie vahele ei saa tekkida valle.
Sina mu õnnelikuks teed,
´ükskõik mida ütlevad need,
kes pole tundnud armastust,
ei oska avaldada ka arvamust.
Vaid need, kes on suhtes teavad,
et kahekesi hakkama saama peavad.
Sunday, January 22, 2012
Friday, January 20, 2012
.
Sul on välimus, kui modellil, kes pigem peaks asuma bordellis.
Kõik vaatavad su välimust, kuid keegi ei näe sisemust.
Iseloom annab sul soovida, inimestest ei oska sa hoolida.
Ma ei taipa, kuidas sa sinnamaani jõudsid.
Ehk, madratsil oma edupoole sõudsid.
Võibolla polegi sa midagi enamat ja tavalisest neiust kenamat.
Ilmselt lõpuks jääd sa täitsa üksi,
kui puudub inimene, kes poleks pääsend su püksi.
Siis teised neiud saavad headusega seda kõike,
mida sina said tehes madratsiga oma sõite.
Niisiis teadmiseks sulle, läbinähtav oled sina mulle.
haha. :D Inimesed on nii läbinähtavalt võltsid ja nii kuradima salakavalalt kahepalgelised.
Kõik vaatavad su välimust, kuid keegi ei näe sisemust.
Iseloom annab sul soovida, inimestest ei oska sa hoolida.
Ma ei taipa, kuidas sa sinnamaani jõudsid.
Ehk, madratsil oma edupoole sõudsid.
Võibolla polegi sa midagi enamat ja tavalisest neiust kenamat.
Ilmselt lõpuks jääd sa täitsa üksi,
kui puudub inimene, kes poleks pääsend su püksi.
Siis teised neiud saavad headusega seda kõike,
mida sina said tehes madratsiga oma sõite.
Niisiis teadmiseks sulle, läbinähtav oled sina mulle.
haha. :D Inimesed on nii läbinähtavalt võltsid ja nii kuradima salakavalalt kahepalgelised.
Thursday, January 19, 2012
.
Laia lund ja armastust, saab loota sellest talvest nüüd,
sest leidnud olen oma õnne, ei tohi tunda ühtki süüd.
Kaua ootasin ja lootsin, kuni lõpuks sinu leidsin,
Ma ei tea kus sa ennast nii kaua küll peidsid.
Kuid hetkel pole paremat hetke,
sinuga koos olen nõus ette võtma seda retke.
Meie koos igavikku, läbi suure lumestiku.
Lasen end õnnel kanda,
sest nii palju armastust on mul sulle anda.
sest leidnud olen oma õnne, ei tohi tunda ühtki süüd.
Kaua ootasin ja lootsin, kuni lõpuks sinu leidsin,
Ma ei tea kus sa ennast nii kaua küll peidsid.
Kuid hetkel pole paremat hetke,
sinuga koos olen nõus ette võtma seda retke.
Meie koos igavikku, läbi suure lumestiku.
Lasen end õnnel kanda,
sest nii palju armastust on mul sulle anda.
.
Sinuga koos teki all, diivanil kamina ees.
Minu suurimatest unistustest ainus on see.
Kuid sa lahkusid jättes mulle vaid südamevalu,
ja mind üksi külmale asfaldile kõndima paljajalu.
Kuidas sain ma olla nii pime ja sind usaldada,
teades, et sinul on plaanis mind unustada.
Polnudki ma sulle enamat kui väike lõbustus,
Mis aga minule endale kalliks osutus.
Ma olen kindel, et sa isegi ei mõtle mulle,
kuid minu unistuses peakoht kuulub just sulle.
Siiani olen loll ja sinust hoolin, unustamist õppida proovin.
Tean, et lõpuks sinust lahti ütlen ja sa tead, et seda tõsiselt mõtlen.
Armastust sundida on võimatu, kuid mina olen võitmatu!
Uskuda võid, et oled viimane mul, kel õnn oli lollitada mind.
Sa muutuda ei taha, kuid temaga koos ei ole sa vaba.
Lõpuks sa taipad, et vaid minuga koos, ei uppunud sa enda valede soos.
Kuid enam pole mind, kes pinnal hoiaks sind.
Sellega on nüüd lõpp igaveseks ja see kallis, ei ole vaid lubaduseks!
Minu suurimatest unistustest ainus on see.
Kuid sa lahkusid jättes mulle vaid südamevalu,
ja mind üksi külmale asfaldile kõndima paljajalu.
Kuidas sain ma olla nii pime ja sind usaldada,
teades, et sinul on plaanis mind unustada.
Polnudki ma sulle enamat kui väike lõbustus,
Mis aga minule endale kalliks osutus.
Ma olen kindel, et sa isegi ei mõtle mulle,
kuid minu unistuses peakoht kuulub just sulle.
Siiani olen loll ja sinust hoolin, unustamist õppida proovin.
Tean, et lõpuks sinust lahti ütlen ja sa tead, et seda tõsiselt mõtlen.
Armastust sundida on võimatu, kuid mina olen võitmatu!
Uskuda võid, et oled viimane mul, kel õnn oli lollitada mind.
Sa muutuda ei taha, kuid temaga koos ei ole sa vaba.
Lõpuks sa taipad, et vaid minuga koos, ei uppunud sa enda valede soos.
Kuid enam pole mind, kes pinnal hoiaks sind.
Sellega on nüüd lõpp igaveseks ja see kallis, ei ole vaid lubaduseks!
Wednesday, January 18, 2012
.
Kõnnib ilus tüdruk teel, vaevu märgatakse teda.
Ta pole pisarat poetanud veel, kuid peagi teeb seda.
Hirmus valu taob rinnus, kahetseda pole enam midagi.
Kas oli tõeline see linnus? Ei tea ta enam sedagi.
Tema sillerdav naer, on kaugustesse kadunud.
Järgi jäi vaid vaev, mida poleks ta endale lubanud.
Ta pole seda kõike tahtnud, sest halvast hoidis kagustesse.
Omale haiget teha lasknud, kui poleks uppund armatusse.
Teadis hoida eemale, sellest mürgisest õnnest.
Kasu pole temale, tulnud sellest kõigest.
Nüüd vaevatuna kõnnib ta teel, valge kleit maani ulatuvat.
Kaob ta koidiku eel ja mälestus temast mineviku massi sulanduvat.
Ta pole pisarat poetanud veel, kuid peagi teeb seda.
Hirmus valu taob rinnus, kahetseda pole enam midagi.
Kas oli tõeline see linnus? Ei tea ta enam sedagi.
Tema sillerdav naer, on kaugustesse kadunud.
Järgi jäi vaid vaev, mida poleks ta endale lubanud.
Ta pole seda kõike tahtnud, sest halvast hoidis kagustesse.
Omale haiget teha lasknud, kui poleks uppund armatusse.
Teadis hoida eemale, sellest mürgisest õnnest.
Kasu pole temale, tulnud sellest kõigest.
Nüüd vaevatuna kõnnib ta teel, valge kleit maani ulatuvat.
Kaob ta koidiku eel ja mälestus temast mineviku massi sulanduvat.
Monday, January 9, 2012
Sõprus, tõeline sõprus. :)
Nii, lugu on noorest poisist. Kuid lugu ei ole sellest, et isa lasi jalga, ette kui ema jõudis oma lause poja saamisest lõpetadagi. Või sellest, et ükski pood ei lase teda enam varastamise pärast sisse, niiet ta ei saa uut tööotsa teha ja seepärast ta tühja kõhuga istubki väljas, ega julge koju minna. Või sellest, et ema juba enne päikest silmad lahti tegi ja alkoholi pudeli järele haaras ja kindlasti oma uut toosi ootab. Või sellest, kuidas teda igapäevaselt laste poolt maha surutakse. Või sellest, et tal hiljuti ajuvähk prognoositi ja tal seepärast vaid paar aastat elada on jäänud. Või üldse sellest, kuidas elu kõik nii perse võib kukkuda. See lugu on hoopiski millesti muust, kui elu poolt lahkesti jagatud takistustest.
Istub poiss pingil, vaevalt seitsmene, üritab peita vihmapiiskade eest oma nägu. Must pusa seljas, poolkatkised teksad jalas, peaaegu värisedes, põhimõtteliselt kägaras kuid sellegipoolest väljanägemiselt armas. Ta kõrvale istub teinegi poiss, kuid hoopis teistsuguse välimusega. Pikem, mõnusalt rõõmus, puhaste riietega ja korraliku rühiga. Poiss naeratab talle ja nihkub veidi lähemale. Nad istuvad niimoodi vaikides veel tükk aega. Siis tõuseb üks püsti, kohendab end veidi, keerab end ringi ja hakkab aeglaselt liikuma. Tõuseb teinegi poiss ja teeb sama. Nad kõnnivad vaikuses, sest nii on kergem, on alati olnud. Nad liiguvad kõrvaltänavast välja, kuid ikka otse edasi. Järsku nad muudavad sihti ja hakkavad mööda kõrvaltänavaid jooksma. Ühest sisse ja samakiiresti sealt välja, et teisse samasugusesse siseneda. Neile hõigatakse järele, kuid neid see ei huvita. Nad jooksevad nii kiiresti kui vähegi võimalik ja üks hetk nad aeglustavad ja hakkavad naerma. Nad liiguvad järjest aeglasemalt edasi, kuid seevastu järjest tugevama naeruga. Nad kõnnivad, naeravad ja kõiguvad vahel üksteise vastu. Niimoodi jõuavad nad kõrvaltänavaist välja. Ikka veel omavahel kõnelemata nad kõnnivad kumbki eri suundades. Poiss kõnnib ja eneselegi teadmata ta naeratab, vähemalt seni, kuni on jõudnud koduni. See imepisike õnne hetk, on ainus, mida ta sellepäeva üleelamiseks vajabki, sest sellest talle piisab täiesti. Ja hetkel, mil ta oma kodu silmab, muudab ta oma üldist väljanägemist. Naeratus kaob, kõnnak muutub rõskemaks, pea vajub norgu, kuid õnnelik on ta sellegi poolest ikka veel. Ta longib üles korterisse, ainukesse selles majas, mida veel kasutatakse. Ta peaaegu vajub uksest sisse ja niisama kiiresti on ta oma toas, et mitte emale jalgu jääda. Ta viskab ennast voodile, mis on vanadusest krigisev, haisev ja katkine, pikali. Ohkab korraks kergendunult ja naeratab südamest. Sest mitte miski ei oleks teda paremini ega rohkem õnnelikumaks suutnud teha, kui see üürike hetk väljas.
Vot, selline on sõprus. =)
Istub poiss pingil, vaevalt seitsmene, üritab peita vihmapiiskade eest oma nägu. Must pusa seljas, poolkatkised teksad jalas, peaaegu värisedes, põhimõtteliselt kägaras kuid sellegipoolest väljanägemiselt armas. Ta kõrvale istub teinegi poiss, kuid hoopis teistsuguse välimusega. Pikem, mõnusalt rõõmus, puhaste riietega ja korraliku rühiga. Poiss naeratab talle ja nihkub veidi lähemale. Nad istuvad niimoodi vaikides veel tükk aega. Siis tõuseb üks püsti, kohendab end veidi, keerab end ringi ja hakkab aeglaselt liikuma. Tõuseb teinegi poiss ja teeb sama. Nad kõnnivad vaikuses, sest nii on kergem, on alati olnud. Nad liiguvad kõrvaltänavast välja, kuid ikka otse edasi. Järsku nad muudavad sihti ja hakkavad mööda kõrvaltänavaid jooksma. Ühest sisse ja samakiiresti sealt välja, et teisse samasugusesse siseneda. Neile hõigatakse järele, kuid neid see ei huvita. Nad jooksevad nii kiiresti kui vähegi võimalik ja üks hetk nad aeglustavad ja hakkavad naerma. Nad liiguvad järjest aeglasemalt edasi, kuid seevastu järjest tugevama naeruga. Nad kõnnivad, naeravad ja kõiguvad vahel üksteise vastu. Niimoodi jõuavad nad kõrvaltänavaist välja. Ikka veel omavahel kõnelemata nad kõnnivad kumbki eri suundades. Poiss kõnnib ja eneselegi teadmata ta naeratab, vähemalt seni, kuni on jõudnud koduni. See imepisike õnne hetk, on ainus, mida ta sellepäeva üleelamiseks vajabki, sest sellest talle piisab täiesti. Ja hetkel, mil ta oma kodu silmab, muudab ta oma üldist väljanägemist. Naeratus kaob, kõnnak muutub rõskemaks, pea vajub norgu, kuid õnnelik on ta sellegi poolest ikka veel. Ta longib üles korterisse, ainukesse selles majas, mida veel kasutatakse. Ta peaaegu vajub uksest sisse ja niisama kiiresti on ta oma toas, et mitte emale jalgu jääda. Ta viskab ennast voodile, mis on vanadusest krigisev, haisev ja katkine, pikali. Ohkab korraks kergendunult ja naeratab südamest. Sest mitte miski ei oleks teda paremini ega rohkem õnnelikumaks suutnud teha, kui see üürike hetk väljas.
Vot, selline on sõprus. =)
Subscribe to:
Comments (Atom)