.

Kõnnib ilus tüdruk teel, vaevu märgatakse teda.
Ta pole pisarat poetanud veel, kuid peagi teeb seda.
Hirmus valu taob rinnus, kahetseda pole enam midagi.
Kas oli tõeline see linnus? Ei tea ta enam sedagi.
Tema sillerdav naer, on kaugustesse kadunud.
Järgi jäi vaid vaev, mida poleks ta endale lubanud.
Ta pole seda kõike tahtnud, sest halvast hoidis kagustesse.
Omale haiget teha lasknud, kui poleks uppund armatusse.
Teadis hoida eemale, sellest mürgisest õnnest.
Kasu pole temale, tulnud sellest kõigest.
Nüüd vaevatuna kõnnib ta teel, valge kleit maani ulatuvat.
Kaob ta koidiku eel ja mälestus temast mineviku massi sulanduvat.