Sõprus, tõeline sõprus. :)

Nii, lugu on noorest poisist. Kuid lugu ei ole sellest, et isa lasi jalga, ette kui ema jõudis oma lause poja saamisest lõpetadagi. Või sellest, et ükski pood ei lase teda enam varastamise pärast sisse, niiet ta ei saa uut tööotsa teha ja seepärast ta tühja kõhuga istubki väljas, ega julge koju minna. Või sellest, et ema juba enne päikest silmad lahti tegi ja alkoholi pudeli järele haaras ja kindlasti oma uut toosi ootab. Või sellest, kuidas teda igapäevaselt laste poolt maha surutakse. Või sellest, et tal hiljuti ajuvähk prognoositi ja tal seepärast vaid paar aastat elada on jäänud. Või üldse sellest, kuidas elu kõik nii perse võib kukkuda. See lugu on hoopiski millesti muust, kui elu poolt lahkesti jagatud takistustest.

Istub poiss pingil, vaevalt seitsmene, üritab peita vihmapiiskade eest oma nägu. Must pusa seljas, poolkatkised teksad jalas, peaaegu värisedes, põhimõtteliselt kägaras kuid sellegipoolest väljanägemiselt armas. Ta kõrvale istub teinegi poiss, kuid hoopis teistsuguse välimusega. Pikem, mõnusalt rõõmus, puhaste riietega ja korraliku rühiga. Poiss naeratab talle ja nihkub veidi lähemale. Nad istuvad niimoodi vaikides veel tükk aega. Siis tõuseb üks püsti, kohendab end veidi, keerab end ringi ja hakkab aeglaselt liikuma. Tõuseb teinegi poiss ja teeb sama. Nad kõnnivad vaikuses, sest nii on kergem, on alati olnud. Nad liiguvad kõrvaltänavast välja, kuid ikka otse edasi. Järsku nad muudavad sihti ja hakkavad mööda kõrvaltänavaid jooksma. Ühest sisse ja samakiiresti sealt välja, et teisse samasugusesse siseneda. Neile hõigatakse järele, kuid neid see ei huvita. Nad jooksevad nii kiiresti kui vähegi võimalik ja üks hetk nad aeglustavad ja hakkavad naerma. Nad liiguvad järjest aeglasemalt edasi, kuid seevastu järjest tugevama naeruga. Nad kõnnivad, naeravad ja kõiguvad vahel üksteise vastu. Niimoodi jõuavad nad kõrvaltänavaist välja. Ikka veel omavahel kõnelemata nad kõnnivad kumbki eri suundades. Poiss kõnnib ja eneselegi teadmata ta naeratab, vähemalt seni, kuni on jõudnud koduni. See imepisike õnne hetk, on ainus, mida ta sellepäeva üleelamiseks vajabki, sest sellest talle piisab täiesti. Ja hetkel, mil ta oma kodu silmab, muudab ta oma üldist väljanägemist. Naeratus kaob, kõnnak muutub rõskemaks, pea vajub norgu, kuid õnnelik on ta sellegi poolest ikka veel. Ta longib üles korterisse, ainukesse selles majas, mida veel kasutatakse. Ta peaaegu vajub uksest sisse ja niisama kiiresti on ta oma toas, et mitte emale jalgu jääda. Ta viskab ennast voodile, mis on vanadusest krigisev, haisev ja katkine, pikali. Ohkab korraks kergendunult ja naeratab südamest. Sest mitte miski ei oleks teda paremini ega rohkem õnnelikumaks suutnud teha, kui see üürike hetk väljas.

Vot, selline on sõprus. =)