.

Sa haihtud, kaod mu elust,
Purustades kõik mille kord lõid
Ma vaikselt taastun sellest valust.
Mida mu ellu kaasa tõid.
Pole tahtnud haiget saada,
sind vaid armastada.
Minust järgi jäänud varemed,
pisarad kui vihma sademed . . .
***
Neid tundeid minu sees,
on raske sõnadesse panna,
oli kord aeg kui sees mul kõik kees,
kuid neid tundeid ma enam kaasas ei kanna.
Mu sees on tundeid tuhandeid,
neid teada kunagi ei saa sa.
Nende peatamiseks pole mul vahendeid,
lahkudes võtsid sa need kaasa.
Meil oli lõpmatuseni häid aegu,
kuid nüüd on need jäänud minevikku,
ei mäletada taha neid praegu,
suuname oma pilgud tulevikku.
Tänan sind kõige eest, mida mulle anda suutsid,
sinu süda kuulub nüüd teisele õnnelikkule,
mu maailma sa paremaks muutsid,
ja nüüd ma proovin mõelda tulevikule.
Tulevikule, kus pole sind kaisus hoidmas mind.
***
Kui kala armastab lindu, saab sellest juurde vaid indu.
sest teab, et on hoos, ta sellest kui ei saa olla koos.
Imelik ütleb mõni, et nii teeb keegi endale.
Kuid armastusest ei taha ta minna eemale.
Kuigi teab, et haiget saab ta,
ei suuda ilma temata päeva läbi saata.
Miski pole elus kerge,
ega maailm must-valgelt selge.
Pigem saada haiget, kui teha haiget.
Pigem tunda midagi, kui mitte-midagi.
Pigem armastada ja olla mitte-koos,
kui mitte-armastada ja olla koos.
Vahel segab elu musta sisse ka valget,
et me näeksime halvas ka midagi helget.
***
Kas tead, keda vihkan kõige rohkem siin maailmas?
Sind, minevikku mustaks maalimas!
Sest sa õpetasid mind armastama, kuid mitte unustama.
Sest sa olid nii hea, et ma ei unusta sind nii pea.
Sest sa panid mind naerma, aga jätsid nutma.
Sest vaid sinuga koos, tuhmub tuhatoos.
Nüüd mu ees, süttinud suitsud tuha sees.
Ja kurvaks muutus meel, sel lõpmata teel,
kus polnud sind mu kõrval, kes sosistaks kõrva.
Sa mu maailma muutsid, ja mind uskuma panna suutsid.
Et õnn pole kadunud kuhugi ja selle leidmisse usugi.
Nüüd olen kadunud, pisarad piiskadena alla sadanud.
Alguses armastasin sind, nüüd kalliks on muutund see hind.
Sellest järgi jäi vaid vaev, lõpmatu kurbuse ja valu kaev.
***
Sõprus on kalleim vara, seepärast ma seda kõigile ei jaga.
Kord hommikul vara, ma ajasin aasal liblikat taga.
Sa tulid ja istusid maha ja liblikas tuli sinu selja taha.
Sa ütlesid, et tuleb vaikselt oodata ja asju kaugelt vaadata.
Sest ainult kaugusest saad aru selle asja väärtusest.
Sõprus õpetab paljut, isegi kui ei räägita valjult.
Sõprust ei saa vaadata, seda saab tundma õppida.
Ainult sõber teab, kas oled olnud halb või hea..
***
Sinu juures on nii hea, et ma valvama ei pea.
Võin tunda end mugavalt,
ja su kõrval magada sügavalt.
Sest tean, et sa valvad mu und,
iga päev ja iga tund.
Kuigi minevik mind heidutab,
ja eemale su juurest peibutab.
Ei suuda ma sind jätta, siia üksinda hätta.
Koos oleme kogenud nii palju,
et võitmatud oleme kui kalju.
Ükskõik mida keegi ka ei ütleks,
ei tea nad meie olukorda.
Ükskõik mida keegi ka ei mõtleks.
saab meil kõik korda!
Me võime tülitseda ja minna lahku,
samas võidutseda ja leppida kähku.
Sinu juurde tulen ikka ja jälle,
meie vahele ei saa tekkida valle.
Sina mu õnnelikuks teed,
´ükskõik mida ütlevad need,
kes pole tundnud armastust,
ei oska avaldada ka arvamust.
Vaid need, kes on suhtes teavad,
et kahekesi hakkama saama peavad.