Sügis.

Külmust ja kargust keerutab tuul,
kaasagi lehti võtab üksikuid puult.
Viimaseid sõnu võib leida mu suult,
kuniks need suleb vihmapiisk nii suur.
külmast tuulest katki on huul,
sellest ei hooli karge vihmane tuul.

Ja kui kauaks ma õue siis jään,
musta ja märjana tuppa ma läen.
Aknast veel vihmapiisku klaasil näen,
ja korraga mul nende järele sügelevad käed.

Kuidas tahaksin uuesti välja ma minna,
porisesse, vihmasesse, külma ilma.
oma mured siis poriloiku mataks ma sinna,
et edasist elu saaks elada ilma.

Tuul toob endaga kaasa jahedust,
ja ma taipan, et ka minu elu vajab vaheldust.
Oma huultel tunnen seda tuima karedust,
ja hetkeks väljas võib tunda lõhnavat mahedust.