hmm..

Kallis isa, kuidas sind mõista ma tahaks,
kuidas küll said oma mõistuse sa jätta maha,
ja niimoodi meile, kõigile haiget teha,
kuidas su mõistusehääl ei valitse keha.

Kuidas end sa hommikul peeglist näed,
kui veel õhtusest verest tilguvad käed.
ja ehk sa siiski püüad kõigest väest,
näib et sellestki väheks jääb.

Õhtu kõik tavalisse kohta viib,
kui seegi kord sinu käes on viin.
minema joosta ma tahaksin siis,
jätta kõik, et keegi mu minema viiks.

Kuid kuskile pole mul minna,
oma mõtetes peitu poen sinna,
kus jalge alt kaotan pinna,
ja ehk siis sa lased mul minna.

Tavaline õhtu, kui sulgen end tuppa,
sulen silmad ja tahaksin nutta.
kuskile minema ma siiski ei rutta,
ema südamevalu ma ära tahaksin võtta.