Katil pole jõulutunnet !

Mul siht jalgealt tahab kaduda,
enam ei tea kuhu poole paluda.
Olen palunud jumalalt, vanematelt ja sõpradelt,
Isegi jõuluvanalt ja päkapikkudelt.
Olen soovinud langevalt tähelt,
ja kirja olen paotand ukse vahelt
oma sõbrale targale ja heale
kes aga karjus mu peale.
Sest tema on imeline,
mina aga hoopis tavaline.
Me piisavalt erinevad,
lootmaks, et me suhted purunevad.
Ei taha endaga teda kaasa tõmmata,
nüüd viimast korda teda vaid emmata.
Ja läinud siit ma olengi, nagu sind polegi,
lõikan välja su oma maailmast,
ennast ei saa sundida lahkumast.
Enam ei taha kogu seda haletsust,
ja kõigi silmis olevat kahetsust.
Avan silmad ja avan käed,
et mu ümber koonduksid kõik väed.
Langetan pea ja jalad aeglaselt maast lahti lasen,
et taevasse minnes pattudest end puhtaks pesen.
mu kullakallis sõber ole hea, ja vaata,
kuhu on su sõnad tahavad mu saata.
Oled küll tahtnud mulle head,
kuid kõik mis on sinu ei ole minu vead.
Niiet, ole hea ja jäta meelde,
et hoiad end minu elust eemale.


Pealkirigi ütleb, et kuigi on jõulud, siis mul ei ole jõulutunnet ega tuju. Tavaliselt on, aga seekord ei ole. Kurb meel on hoopis, ja seepärast olengi nüüd kahepäevaga kolm õnnetut lugu kirjutanud. Lühikesed küll, aga need ongi nii hullud, et pikemat lugeda ei tahakski. :)