Jõulud. :)

Neiu, ilus ja noor, tal üks traditsioon. Igal jõululaupäeval, ühe inimese võrra ta rahvaarvu vähendab.
Ta askeldab köögis, jõulusööki teha proovib.
Poissi ta enda juurde ootab ja tihti käekella vaatab.
Poiss on üks osa ta traditsioonist, kuid see aasta ta oma plaane muudab vist.
Iga uue aasta alguses, uus poiss on ta plaani valguses.
Igal jõuluajal kaotab ta, usu leida head halvata.
Uksekell heliseb ja neiu vastu lippab kiirelt, poiss teda vaatab siiralt.
Erinevalt eelnevatest kordadest, ta poisi sülle hüppab tormates.
Neiu loodab, et nüüd on kõik teisiti, et õnn ta seekord üles leidiski.
Poiss on hea ja tähtpäevi meeles peab.
Ta on kõik, millest tüdruk unistab ja tüdruk oma traditsiooni unustab.
Nad söövad õhtust, ja kõik on hästi, tüdrukul on meelest läinud, mis tal teha kästi.
Ema on teda nendeks tegudeks sundinud, ta pole mõrvariks sündinud.
Neiu seekord oma mõtetes vastu hakkab, ta oma tegusi tegemast lakkab.
Tal on nüüd ustav poiss, kes temast hoolib, ka tüdruk tast hoolida proovib.
Nad jõuluõhtul kingitusi vahetavad ja käsikäes põlvili põrandal palvetavad.
Kuid palvetades tüdruku mõtted mustaks muutuvad ja kõik lubadused hääbuvad.
Ta haarab noa ja ilma mõtlemata, on see poisi rinnus peaaegu tegutsemata.
Neiu ehmub ja on segaduses, poiss avaldab armastust hääle värisedes.
Neiu kaotas kõik vaid seepärast, et tal ema oli hoolinud vaid kärast.
Tüdruk ei tahtnud poisist ilma jääda, kuid harjumusi ei saa muuta.