..

Ei taha enam ühtegi päeva pisaraile raisata,
vaid hoopis hommikul õnnelikuna ärgata.
Kuid siiski õhtul end pisaraid valamas leian,
sinuga kohtudes need naeratuse taha peidan.

Sind nii õnnelikuna valus on vaadata,
kuigi tore, et saad seda endale lubada,
Soovisin, et õnnelik oleksid,
kuid mitte nii, nagu mind polekski.

Kuidas küll nii valesti kõik välja kukkus,
et meie armastus enne õitsemist sootuks hukkus.
Et sina saad rahus lahkuda,
kuid minu tunded ei taha jahtuda.

Milleks niimoodi end piinama pean,
tahaksin lahkuda, kuidas, kui vaid teaks.
Midagi enam ei saa muuta heaks,
sest kõik õiged valikud muutusid siiski veaks.

Sinuta hommik on külm ja kõle,
ja ükski silmapaar vastu ei põle,
kuigi igatsen meeletult su suudlust,
tean, et sa ei oleks hoidnud mulle truudust.

Täna oli kohutav päev,
hommiku külmusest veel värisevad käed,
ning kui sulen silmad siis vaid sind ma näen.

ehk kui oleksid hoidnud mu käest sa,
poleks ma suutnud lahkud suurema väeta.
Kuid nii kui hommikul kadusid sinagi,
kadus mu rõõm ja kadus mu minagi..