Oh, õnn, kuhu küll jätnud oled mind?
Miks nii viivukeseks õnne tundis mu rind?
Kas vaevatuna ilusamana näib mu hing,
või otsima kauem pean ma sind?
Ah, ma ei taha ja enam ei suuda.
istun maha ja ehk siis on sind veidikegi kuulda.
Ehk kui kuulengi hetkest veidi rohkem,
kuid ei ma suuda, kuulda on vaid ohkeid,
mis kostub mu rinnast, vaevatud rohkelt.
Võibolla ma ise seda kõike endale teen.
et nii haiglaselt palju viimaselajal piinlen.
Ehk olengi ära teeninud kõik need,
piinavad tunnid siin üksikuna arvuti ees.
Miks ei suuda, hetkest kauem olla õnnelik?
kas tõesti ilusamana näin, kui olen murelik?
Ei taha uskuda, ehk liialt nõudlik olen,
pilk tahab tuhmuda, alles enam miskit pole.
Enam ei tea, kas nutta kurbusest,
või karjuda vihast.
Jõuetu keha ning väsinud hing,
poleks pidanud usaldama sind,
kui teadsin algusest vaid petad mind.
mu pea ei suuda mõelda, halvatud on hing,
suurest mõtlemisest välja tungib vaid ving.
