Ta hoiab relva käes. Käed värisevad. Terve ta keha väriseb hirmust ja erutusest. Ta on tugev, ei lase pisaratel end hävitada. Peab olema tugev! Seistes keha sirgelt ja pingul, hambad kokku surutuna. Seisab mehe ees. Hoides relva kramplikult peos, nii et näppudel lausa valus hakkab, aga ta ei lase lahti. Ta isegi ei märka, et hoiab relvast nii kõvasti kinni. Terve tuba on pime, jahe, must ja kõle. Ta seisab, pea on samalajal tühi ja mõtteid täis. Ta ei suuda ühelegi mõttele keskenduda, ta isegi ei suuda mõelda millest ta mõtleb. Ta surub huuled kõvasti teineteise ligi, silmad täiesti paigal ühegi pilgutuseta, terve nägu pingul. Ta ei suuda mõelda ega lakata mõtlemast. Terve ta maailm on peapeale kukkund, ja ta ei suuda selles korda luua, enam ei tahagi. Ta seisab, käed siiamaani enda ees kramplikult relvast hoidmas. Ta ainult vaatab seda meest. Vaatab ja laseb. Käib pauk ja koos selle pauguga vallanduvad temas pisarad. Ta keha muutub hetkega pingestatust täiesti lõdvaks. Ta langeb põlvili. Pisarad jooksevad vaikselt ent innukalt mööda põski alla. Ta on rahulik. Lõpuks leiavad tema mõtted oma asukoha ja järjestuse. Tuba on täis verepiisku ja nende seas mõni pisar. Ta põlvitab vaid hetkeks. Tõuseb siis püsti. Keerab end ringi ja kõnnib enesekindlalt usest välja, enesekindlamalt kui kunagi varem. Relv käes, käsi keha kõrval. .
Soovite teada kuidas kõik algas? Noo, seda soovin ma isegi. :)
